sõbrõ

Votic

Etymology

From Proto-Finnic *sëpra.

Pronunciation

  • (Luutsa, Liivtšülä) IPA(key): /ˈsɤbrɑ/, [ˈsɤbrə̠]
  • Rhymes: -ɤbrɑ
  • Hyphenation: sõb‧rõ

Noun

sõbrõ

  1. friend

Inflection

Declension of sõbrõ (type III/jalkõ, no gradation)
singular plural
nominative sõbrõ sõbrõd
genitive sõbra sõbrojõ, sõbroi
partitive sõbra sõbroitõ, sõbroi
illative sõbrasõ, sõbra sõbroisõ
inessive sõbrõz sõbroiz
elative sõbrõssõ sõbroissõ
allative sõbrõlõ sõbroilõ
adessive sõbrõllõ sõbroillõ
ablative sõbrõltõ sõbroiltõ
translative sõbrõssi sõbroissi
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl)
**) the terminative is formed by adding the suffix -ssaa to the short illative (sg) or the genitive.
***) the comitative is formed by adding the suffix -ka to the genitive.

References

  • Hallap, V., Adler, E., Grünberg, S., Leppik, M. (2012) “sõbra”, in Vadja keele sõnaraamat [A dictionary of the Votic language], 2nd edition, Tallinn
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.